Kehapsühhoteraapia teeb tööd inimese kui isikuga, kes kogeb oma elus füüsilist või emotsionaalset ebamugavust. Tööd ei tehta ainult keha või meelega. Töö käib kannatusi tundva inimesega selleks, et aidata tal avada seda kohta, kust erinevad kogemused pärinevad: fantaasiad, mõtted, tunded, tajumised, motoorsed impulsid või liigutused, minevikusündmused.
Kasutatakse selliseid tehnikaid nagu kogemuse kirjeldamine, hingamise süvendamine, liigutuste uurimine, emotsioonide väljendamine, emotsioone vallandavate pooside võtmine, osade teraapia võtted, kliendi hoidmine või puudutamine või töö stseeniga, kus palutakse kliendil kellegi talle olulise poole pöörduda kujundlikult jne.
Need tehnikad on nii verbaalsed kui ka kehalised. Kehapsühhoterapeut kutsub teraapiaruumis kliendi nö turvaliselt hoitud ruumi, et üheskoos uurida, mis antud momendil toimub kliendi kehas ja meeles. Seeläbi tulevad nähtavale ja selginevad ühendused kliendi elus varem toimunud kogemustega, mis võisid kliendi jaoks varem teadvustamata olla või olid teada, kuid kogetu mõjujõud oli teadvustamata. Töö tulemusena vabaneb kogemuste allasurumiseks vaja läinud energia ja muutub nüüd hoopis kliendi iseenda sisemiseks jõuks.
Kehapsühhoteraapia on somaatilise psühholoogia osa, kus põhitähelepanu suunatakse keha ja meele vahelistele ühendustele, nende taastamisele ja loomisele, mis läbi kasvab ka kliendi emotsionaalne teadlikkus. Emotsionaalse teadlikkuse kasvades ning füüsilist keha kaasates jõutakse lõpuks ka psüühe sügavamate kihtideni, mis aitab äratada ellu sügavamad vajadused, nagu elujõud ja hingerõõm. On mitmeid kehale suunatud lähenemisi, mida ei tohiks segamini ajada kehatöö või kehateraapiatega. Seetõttu on kehapsühhoteraapia erinevus just selles, et teraapias kaasatakse lisaks meelele ka keha ning uuritakse, kuidas mõtted, tunded, emotsioonid, fantaasiad ja kogemused väljenduvad füüsiliselt ehk liigutustes, motoorikas, kehahoiakutes, reageeringutes, sundasendites ja pingetes.